...ja muuza ütles..

Umbes nii, et OK, mees, harjuta, aga mõistusega. Ja nohh, kui sa kuidagi muidu ei saa, siis võistle ka.. vahest.

Mh. Võtsin tõeks. Tulin koju. Trenni ei läinud. Siiamaani, so kokku juba 5 päeva jutti pole lillegi liigutanud. Hakkaks hoopis paksuks? Milleks ennast kiusata? Ega ma pisikeste poistega metsavahel võidu lipata nigutnii ei jaksa..

Aind, et see punnkõhuga päss, kes mulle hommikul peeglist vastu vaatab, ei imponeeri mulle üldse..

Uni 13h!?!?!?

Krt, misse siis nyyd oli? Eile oli hea rullisõiduilm - asfalt kuiv. Aga... no ei viitsinud, nohh. Vajutasin kere tihedalt täis ja keerasin.. magama. Tõsijutt. Ja põõnasingi peaaegu ühe soojaga hommikuni välja. Kella vajutasin kinni ja suure surmaga sain koti pealt üles alles klo 8:25. Tööle jäin loomulikult hiljaks. Kust see uni ja kohusetundekadu nyyd siis nii äkki ja nii palju?

Minu Muuza ;)

Eile käisin jälle tohtri man, et lasta enese tervist vähe lähemalt uurida. Tohter oli Muza Lepik. Ristküsitluse kokkuvõtte kõlab peale lillede eemaldamist ja mahlakasse maakeelde ümberpanemist umbes nii: "Sina oled laisk, loll ja paks - sinu koht ei ole Tartu maratonil! Võimle natuke ja käi mõni kord jõusaalis ja hea küll.."

Soohh.. mõtlesin, et ongi kaotus käes ja elu läbi. Lubas siiski ratta otsa istuda ja natukene klemmid küljes vändata. Kuigi olin aega kirja pannes ütelnud, et mulle see rattavärk ei sobi, et parema meelega testiks end selle liikuva lindi peal. Aga kuna sissejuhatusega oli kogu mu eneseteadlikkus ja söakus põrmu paisat, lasin Muzal nurgast ratta välja tirida, säädsin sadulapulga kõige kõrgemale ja täitsin käsku.

Nigu arvata oli oli see ratas mu jaoks liiga pisikene ja reied olid varsti krampis. Punnisin ikka kogu tsükli ära. Max pulss jäi 156!. Muza ka nagu leebus - vaatas, et ma väga toss ikka ei ole. Ja vahelööke peaaegu pold! Koormuse ajal pold ühtegi! Soojenduse ja taastumise ajal lõi mõne sekka.

Homme olen Muza juures tagasi. Näis, mis räägib..

Eile käisin jälle trennis!?

Eile oli töövõit. Õhtul kodupoole kulgedes mõtlesin, et täna ikka peaks ju treeningusse minema küll. Tasapisi kodu poole vurades vaatasin, et ohohh, asfalt kuiv - peaks rulle saama sõita! Vahepeal kaubandusvõrku väisates ja poissi kodu tuues, tuli küll selline väsimus peale, et... aga ikkagi kuskil oli miski kohusetunne ja rullisõit mulle ju meeldib! Ja läksingi. Kokku 4 ringi - 12km. Üks teine mu taoline kaapis ka seal edasi-tagasi rullsuusatada. Panime nagu kaks tonti pimeduses ;) Oli vähe seltsim ja sai hoolega jälgitud, kus kohas ta mulle jälle järgmisel ringil vastu tuli. Mu tempo oli kõrgem ;) Ja kohe jõudasin nagu sõita! Tagasituleku ots oli konkreetselt vastu tuult aga jäksasin seda pingutada. Üle pika-pika aja oli kohe mõnus trenn!

Õhtul-hommikul selg pisut kehv aga ei tavapärasest hullem. Hommikul kaal 106kg. Krt.

Täna on ikka veel asfalt kuiv aga pean vahet - homme teen Tarmaku Tiskol kerge sörgi.

Eile käisin jooksmas

Hops,
Teate, mu kallid, käisin eile jooksmas ja mõtlesin, et ütlen Teilegi seda uudist. ;) Te aima kui raske see on.. Kuna mu ustav Polar loobus mulle isegi ajanäitamisteenuse osutamisest, siis umbes seinakella järgi ca 25 minutit sörkisin. Ja raske, ui kui raske.. Tea, kas läheb kunagi kergemaks ka?

Selg on sitt nagu ikka. Pole tast palju hoolinud ka. Aga peab hakkama. Kaalu pole ka vaadand aga ega sel midagi positiivset nagunii näidata ei ole..

Aga kõik tingimused harjutamiseks on loodud - lambid põlevad - rada on ilus sile. Veel kübeke lund ja saab juba suusatada! Maksin suusaraha ka ära. Tundub, et varustuse taha ei tohiks see aasta küll midagi jääda. Pole vist kunagi jäänud.. ainult ilusad asjad paraku ei aita ;) Aga vähemasti on emotsionaalselt mõnusam.

Üllatavalt virge?

Esmaspäev. Treeningnädalavahe järgne. Ja.. täitsa tip-top olemine. Magada sain 7h jumalast muretult, siis pidi paremat poosi otsima hakkama. Ei hullu. Erinevate asjaolude segastel kokkulangemistel täna rongiga! tööle tulles jõudsin juba korra mõelda, et mh.. miks mul kuskilt ei valuta. Praegu, tööposti otsas istudes, annab selg enda olemasolust pidevalt märku aga ei hullemini kui tavaliselt.

Tohtri antud harjutusi ikka tegin aga oleks võinud veel rohkem teha. Ilmselt. Ja tulebki edaspidi rohkem teha. Peale tänast, traditsioonilist ujumist näiteks. Aga laager jahh, oli hea - võtsin mõistusega, üle ei tõmmanud. Liiga tagasi ka ei hoidnud aga kui tundsin, et raskeks läks, tulin ära. Ekse äratulemisetee oli ka omajagu pikk - koormus sai korralik. Võib juba uusi plaane teha?

Treeningu tegemise laager..

Teate, noored, ma sõidan täna treeninglaagrisse! Terveks nädalavaheks. Lasin oma peakolust möödunud aegu läbi, et meenutada millal viimati see härra siin sporditegemise laagris käis.. Konkreetset laagrit ei meenu. Kindlasti enne 1991'te. Seega 15 aastat laagerdamata keha ronib teadmatusse..

Tervisest. Vahepealne surm on tagasi tõmbunud. Käisin tohtri man. Näitas harjutusi, andis järkuvaks elutegevuseks lootust. Korvpall tuleb ära unustada. Seni pole ühtegi nimetatud harjutust teinud. Midagi pole teinud. Hea on paks ja vedel olla! Aga hinge see ei mahu - seega laagrisse-laagrisse-laagrisse! Näis, mis laulu ma pärast seda laulan ;)!?