Surm on tagasi ;(

Sõu. Saabus teine laupäeva pealelõunal, kui tundsin, et ei jaksa enam istuda. Ja nädalavahe läkski külitamise ja molutamise tähe all, kuna horisontaalist erinevad asendid oli halvad. Samas - käia jälle saab.. Seetõttu mõtlesin koguni korra, et läheks trenni?! A mõtteks see jäigi. Viimane öö äi saand enam magada kahh..

Hommikul töö juures sain suurema aplaava mööda ja lähen jooksen nüüd kohe seljasuristaja ukse taha. Kuigi usku mul tasse pole. Homme on tohtriaeg. Ma ei usu, et ma sealt abi saan..

Võitleme!? Mida Sa kurat võitled või nohh, tunni-paar päevas jaksad valuga võidelda ja inimene olla.. siis vaimujõud raugeb. Kohvi ka ei taha..

Nii, suristajalt tagasi. Natu nagu hakkas kergem..

Elu on lihasvalu!

Ellu jäin! Kindlalt sealjuures. Sest korpalliheitlusest. OK, mänguoskus ei kannatanud kriitikat ja füüsis ei vedanud ka kuhugi. Isegi mõte jooksis kinni!!! ;) Viimane oli suisa hämmastav, et kui kere ei liigu, siis mõte ka mitte. Peale esimest poolaega olin sellili maas ja lõõtsutasin ;) ja venitasin..

Aga see kõik on meelotš! Oluline on see, et järgmisel päeval olid muidugi lihased (isegi kämblalihased!) valusad aga selg funksis bolje-menje! Väsind ja pisut tunda aga see oli ka kõik. Kuna ilm oli ilus läksin tegin kohe ühe kerge rullisõidu otsa. Mõnus. Ei pulss ülesse läinudki! Väga rahul endaga. Tänu suhtkoht tuulele tekkis me ahtale rullitrassile veel üks tõus - viimane sirge oli otse vastu tuult ja andis lükata. Ja päristõusust sai tänu taganttuulele jälle lauluga üles ;)

Et praegu küll palju lihaseid tunda aga meeleolu ülev! Halb, et õigeks ajaks ei saand maššasööri aega kinni pandud - oleks olemine veelgi parem. Ilmselt on seljasuristamisest ka abi - 4 korda on veel käia jäänud. Siis arutame mis ja kuis edasi. Seniks jaksu mulle!

Värin enne mõrva..?

Teate, mehed... tervis on praegu hea. Oodatud-kardetud tagasimatsu peale LSF O'd ei tuld. Kerge väsimus ja kõik! Mh? Peale seda pole ihu väga kurnanud. Aga tohtri juures käisin! Määras elektriravi - olen nüüd 3 korda käinud alaselga ja kannikaid väristamas. Sellest võib sõltuvusse jääda ;) Aga vist mõjub. Hästi. Lauba kondasime 4h külmas ja märjas vihmases metsas, pärast ei jäksand korralikult saunatadagi. Pühaba põõnasin joonelt klo 13:00'ni. Selg vajus vähe ära aga üldiselt jäi plussi. Poisil on jalg kipsist väljas - käisime taas traditsioonilisel esmaspäevaõhtusel basseinitamisel. Jälle tundsin ennast hästi.. kehakaal on küll endiselt 107. Aga tasapisi hakkame sellega ka tegelema kui..

kui jahh.. suures eufoorias lubasin noortele meestele minna appi palli läbi rõnga ajama. See peaks surm kerele olema! Aga ku sedaviisi helistatakse ja palutakse, krt mängivad mu headusel ja edevusel!! Tunni aja pärast juba läheb lahti. No näis, mis juttu ma peale seda räägin. Lähen väljakule kut kinniteibitud ja - polstertatud tank. Näis, mis laulu ma homme laulan...

Teen ruttu jutu valmis..

..enne kui tagasipõntsud tulevad. Sest omist kogemusist tean, et raskeks läheb ülejärgmine päev peale suuremat koormust. Aga koormus ise oli väegade bro - hooajalõpuüritus LSF O. Kestis see meil kogunisti 3 päeva. Puhast treeningkoormust tuli laupäeval 1,5h KP'sid metsa vedadades ja pühapäeval 3h rattasõitu. Sekka muidugi tervise tapmised poole ööni õlutit limpsides. Süüa saima jube hästi ja saun ja jõgi olid samuti viimase peal. Ehk kokkuvõttes loodetavasti oli asjast kerele rohkem kasu kui kahju.

Rattasõit on huvitav asi. Teen seda umbes 2x aastas. Pühapäevane retk oli väga vahva. Oskasime valida toreda raja, mis kulges ilusail maastikeil Võsu ja Altja vahel ja kandis. Lõpeks võttis küll pisut reied tudisema ja tagumiku muidugi tuld välja ajama aga.. võttis ka mõttesse, et äkki peaks seda rattasõitu rohkem harrastama.. Ostaks rattapüksid ja äkki koguni korraliku ratta? Rattasärk peaks Austraaliast vist juba siiapoole teel olema.

No näis, mis kere homme ütleb. Praegu on kerge väsimus - see on köömes aga eile uinumise eel vasakul pool rinnus midagi häirivalt jälle koputas.

Mineva korra ähvarduse viisin täide: Seljaga lähen ortopeedi juurde juba kolmapäeval. Suurema terviseuuringu alla pääsesin alles 21. Novembriks. Loodetavsti ei ole seks ajaks veel surd..

Ma tahan jälle kummardada !!!!

Ühe nädala sai vahepeal täitsa plaane pidi harjutada. Üle ei teinud. Rahulikult. Enne ja peale Rogaini läks asi käest ära. Enne põhiliselt laiskusest, pärast väsimusest ja muudest eluülesannetest tingituna.

Praegu on seis nii, et vaagun kahe otsuse vahel, kas lõpetada see enese kiusamine ja lõplikult paksuks minna või ikkagi yritada veel... Rämedalt siiber on sellest seinte pealt toe otsimisest. Kükitamine kummardamise asemel ka ei toida enam, kuna suvel väänatud põlv on nüüd hakanud järsku valu tegema. Rogain istub ilmselt ka hirmsat moodi keres. Pisut pikemad koormusi ei seedi mu kere enam üldse.

Selg on iga aastaga üha sitemaks läinud. Üksikud helgeid päevi on jäänud liiga väheks. Praegu on järjekordselt see seis, et kogu und välja magada ei saa. Või kui hambad ristis üritan magada kogu une ära, siis on päev tuksis, kuna selg on öösel lootusetult ära vajunud. A no kui ei maga, siis on jälle päev otsa uni silmas. Nii, et vahet pole - üldise kurnatuse foonil elu käib praegu.

Ise ma enese aitamisega ilmselt hakkama ei saa. Perearst ütleb, et teha pole midagi. Kulund. Kurat - see pole enam elu ega kedagi!!!! Olen nii viimse piirini viidud, et olen valmis mööda tohtreid jõlkuma....