Aus mäng!? vol: Jälitamine ja koostöö

Asi, mille peale nii orienteerumisteoreetikud, kui -sportlased enamasti päris kurjaks saavad on üksteise järel jooksmine. Võistlusrajal kaasvõistleja tegevuse jälgimisest kasu lõikamine. Ja mitte ainult silmanurgast jälgimine vaid konkreetne enese mõttetööta järeljooksmine.

Õige orienteeruja ei tule selle pealegi, et lisaks lihtlabasele jälitamisele saab kasutada ka otsest koostööd, kus sportlased metsas üksteisega suisa aru peavad, et kust ja kuidas ja näiteks punktirajoonis on sellisel tiimil poole rohkem silmapaare kasutada, kui ausal teel edule püüdlejal. Tundub suisa õõvastav, kuid selliseid asju on kuuldavasti tehtud ja suisa suuri medaleidki võidetud.

Väga ebaaus! Väga ebasportlik!

Samas.. Jukolal käib päris kõva järgmise KP-numbri "kooskõlastamine". Viimati Kobrast külastades, käis metsas kõva lätikeelne vada. Ei ma seda keelt palju mõista aga numbritest saan natukene aru..

Järeljooksmist keelata on imelihtne, seda tuvastada või kedagi selle eest karistada võimatu. Kui ikka orienteeruja võistlusrajal teist endasugust kohtab, ei pane ta siis silmi kinni või ei teotse kiuste teistpidi kui kaasvõistleja. Kui võistleja teeb rajal väikse vea või on lihtsalt aeglasem, misõttu hiljem startija talle järele jõuab, siis tõeline spordimees üritab ikkagi seda kaotusseisu veel enese kasuks pöörata, mitte ei lase käsi jõetult rippu.. Pragmaatilisem vend muidugi võtab lihtsalt konksu, et parem pool muna kui tühi koor. A või Sa vahet teed, kes lihtsalt koknksutab ja kes üritab kaotuseisu tagasi joosta. Saati siis karistada.

Päevakuil saab teadupärast stardihetke ise valida - siis käib kõva passimine, et saaks enese peakonkurendile paarikümne sekundiga sappa istuda, oponent esimeses KP's kinni püüda ja koos lõpetada ning kavalusega? teenitud? võit kotti pista.

Kas siis maksab sellist ülejõukäivat ülesannet üldse ette võtta? Sellest juba järgmises postis.