Aus mäng!? vol: Maastikuluure.

Orienteerumisspordis kõneldakse ausast mängust ehk rohkem kui teiste spordialade puhul, kuna piir, mis kulgeb võistlusrajal ausa ja ebaausa teotsemise vahel, on ikka eriti hägune. Võib väita, et ebaausus või vähemasti tugev õnnefaktor on sesse alasse kindlalt sisse kodeeritud. Kui staadionil keegi ringi vähem jookseb või pallimängus üle küljejoone astub on asi klaar - sohk! Meelega või kogemata tehtud, aga niimoodi tulemust ei saa.

Orienteerumises asi sedavõrd must-valge ei ole. Sajaprontsendilise ausa mängu korral peaks võistlus toimuma nii, et keegi pole maastikul varem võistelnud ja keegi üksteist metsas ei näe, ühtegi jälge maastikule ei jäe ja ilm ka ei muutu. Orienteerumise algaastail on kuuldavasti ka nii tehtud, et isegi võistlupaiga asukoht oli kuni kõige viimsema hetkeni saladuses. Kaasajal ilmselt enam selleni ei jõuta ja kas maksab üldse pingutada? Või kustmaalt peaks me sisemine häirekell tilisema hakkama, et ding-dili-dong - asi kisub ebaeetiliseks? Näiteks Eesti koondise selle aasta BMV üldvõidu juures minul see kelluke natuke juba heliseb - kõigest aasta tagasi said ju Eesti koondisalsed maastikuga EMV'l 2 päeva ametlikult tutvuda. Lõunanaabreil see võimalus puudus.

Igasugu funktsionäride poolt tehakse palju, et asi oleks aus või võimalikult aus. Palju jääb siiski ka võistlejate südametunnistuse kanda. Kõige elementaarsem on, et maastikul, kus võistlus toimub ennem luurel ei käida. Seda pole palju juhtunud ka ja sellise teguviisi suhtes on orienteerujaskond sallimatult meelestatud. Määrustest leiab selle kohta kiiresti 2 pügalat:

12.4 Võistlusmaastik tuleb antud liikumisviisi ja igasuguseks kaardiga treeninguks sulgeda niipea, kui selle kasutamine on otsustatud. Korraldaja peab esitama EOL-i suletava piirkonna skeemi. Maastik loetakse suletuks hetkest, millal suletud piirkonna asukoht avaldatakse ajakirjas "Orienteeruja" ja/või Internetis.

24.6 Igasugused katsed võistluspiirkonnas treenida või seda uurida on keelatud. Katsed saada radade kohta muud teavet kui korraldaja poolt avaldatu on keelatud nii enne võistlust kui ka selle ajal.

Võistlusmääruste järgi võib o-jooksu EMV platsi enne võistlust rattaga ennem läbi kammida.. kuigi õige ja ausa spordimehe hinges peaks sellise tegevuse kohta juba ding-dili-dong kostma. Ja enamasti kostab ka. Nii lihtsalt ei tehta. Aga.. - keelata seda ei saa ja ka ülaltoodu punktide täitmist kontrolida on ilmvõimatu. Kui ikka panused piisavalt kõrgele tõsta, siis.. siis leidub sohitegijaid ka.

Samas võivad antud pügalad suisa diskirmineerivaks osutada või nende järgimine väga raskeks osutada. On ju suund tuua orienteerumine võimalikult metsast välja rahva ette, et natukenegi orienteerumist ilmarahvale näidata. See tähendab aga vältimatult seda, et võistlusmaastikud, eriti sprindimaastikud, on inimeste poolt pidevalt väisatavad. Kas siis orienteerujarahvas ei tohigi linnalähedases pargis jalutada, lapsi loomaaeda või lõbustusparki viia? Või seenel-marjul käia?

Tippvõistlusteks kasutatavad alad on varakult teada ja need enamasti kuulutatakse välja ka ja nohh, ehk tõesti tippmehed ei lähe neisse kohtadesse kondama. Aga kui mõni läheb? Ja vahele ei jää ja saab parema koha? Siis lähevad järgmine kord teised ka ja ongi meil tuurdefraans käes?

Vähem tippvõistluste platsid on aga kindlasti juba paar korda joostud - elik kellelgi on see maastik rohkem tuttav kui teisel. Või vähemasti ei kontrollita maastikul kondamist või suisa treenimist nii kõvasti kui tähtsamate võistluste puhul. Kas need võistlused polegi nagu võistlused?

Raja- ja kaardimeistrid taandavad end vabatahtlikult ausate võistlejate hulgast. Ei ole ju eetiline, et kaardieister oma tehtud kaardil võitleb. Samuti, kui rajameister on maastikule korraliku raja teinud, tunneb ta platsi läbi-lõhki. Eriti absurdne olukord - selleks, et võistlus saaks toimuda peab muist mehi igaveseks võistlemisest loobuma!?!?!

Mida rohkem orienteerumine rahvaalaks muutub ja rohkem päevakuid peetakse, seda enam jääb vähemaks väljakuid, kus saaks võrdsete tingimustega võistlusi pidada. Samuti on kaasajal igaühel võimalus kaarte paljundada (kas see on illegaalne tegevus!!??) ja minna ja müttata ja harjutada ja end samal platsil toimuvaks võistluseks ette valmistada.

Võib-olla loobuda sellest salatsemisest? Ja muuta orienteerumine spordiks. Nagu spordis ikka otsustab tulemuse see, kel on rohkem raha ja võimalusi. Loobuks nendest maastikusulgemistest ja muudaks massilise maastikuluure sportliku ettevalmistuse osaks? Kes ei viitsi luurata, see on ise loll ja laisk, et korralikult treenida ei viinud.

Kaardistusvead tuleks ka enne võistlust juba välja või saavad kõik harjuda selle maastiku ja kaardi kokku viimisega ning subjektiivus parimate selgumisel väheneb. Samuti saaks kaardistajad-kaardiomanikud ehk rohkem raha kasseerida, küsides kõigi luurajate käest raha. Spordisaali kasutamise eest ju peab maksma. Ka kaardistatud o-maastik on sprdiväljak! Raske on neid treenijaid muidugi kontrollida, sama raske kui seda, et keegi jumala pärast maastikul ei käiks. Aga saadav raha oleks stiimuliks mingi süsteem tekitada, kuis enamik treenijaid ikkagi raha maksaks.

Ja mis peamine - sportlik õiglus oleks tagatud!