Sitaks sitt on!

Krt, viimane nädal oli raske ja raskus kestab.. kõigele muule jamale lisandus teadmine, et olen omas võitluses ikkagi päris üksi. Pere poolt tuge ei tule, pigem vastupidi. Musugusele emotsionaalsele tunnustustvajavale melanhoolikule on see raske põnts. Kolmapäev läkski selle nahka ja tuli trennipausi- ja õgimispäev. Laupäeva hommikul jooksutati mõistus päris kokku ja praegu on emotsioon nii all, et füüsiliselt on jälle rinnus valus. Augustis oli sama jama.. Hädasti oleks vaja veel rohkem kalestuda! See on nii kurb ja vale! Teine variant on vaikselt paksuks minna, eesmärkeist loobuda ja hääbuda. Praegu jaksan veel vastu sõdida! Kauaks?

Pühapäevaõhtuks oli selg viimaste aegade kõige kutum. Möödunud nädala sõnum oli ka see, et enne Märtsi ei teki võimalusi tohtrite manu minna.

Plussi on nii palju, et kehakaal püsib 100. Laupäeval selgus aga, et see on suusatamise jaoks ikkagi liiga palju - suusk vajub lihtsalt läbi. Järgmine eesmärk on 95! Vähemasti tuli lumi maha - saab end õhtati metsavahel suuskadel maandamas-laadimas käia.

Jõudu mulle!