teisipäev, aprill 07, 2009

Vabas õhus tagasi!

06.04.2009 on nüüd see päev, mil siintoksija taaskord päevakut väisas. Ja mitte üksi - panin mõlemale poisile rattad alla, ühele 4, teisele 2 ja läksime tegime taastutvust Vabaõhumuuseumiga ja uustutvust paarisvalikuga. Siinkohal peab kohekärmelt mainima, et ma eriti noist Kompassi imevigurpäevkuist ei pea. Aga.. eilne oli vahva, vaatamata sellele, et Peep, sindrinahk, oli mõne punkti isegi metsa pannud ja jalad said märjaks ;)

Nagu hommikul tulemusist selgus paarisvalisime kolmekesi kõikse pikema reidi. Eksme o-ülesanne oli ka tiba teisem - mitteteelõigud tuli miinimumi kahandada aga selle vaatamata on topeltvalikus meil veel arenguruumi.

Kõvimad elamused olid kahtlemata põder ja kuus rumalat kitse. Samuti avaldas muljet see, et kui viimaseid punkte korjama läksin, siis juba posti otsas latern põles. Ise vast tegime kaas..võistlejaile? head meelt sellega, et Karl oma hõbedase kiivriga justkui pisike uhvomehike välja nägi.

Ilm oleks võinud soojem olla.. Selg, vana pätt on ikka vilets. Üldiselt on noorema poisi vankri najal kergem joosta, kui ilma. Õhtul jäi paar harjutust tegemata, kuna NII VALUS oli! Hommikul tibi-tobi, lõunaks sitaks väsind. Aga täna tuleb Lillepi pargis veel Vironia karikasari sisse juhatada.

neljapäev, august 09, 2007

Aus mäng!? vol: Jälitamine ja koostöö

Asi, mille peale nii orienteerumisteoreetikud, kui -sportlased enamasti päris kurjaks saavad on üksteise järel jooksmine. Võistlusrajal kaasvõistleja tegevuse jälgimisest kasu lõikamine. Ja mitte ainult silmanurgast jälgimine vaid konkreetne enese mõttetööta järeljooksmine.

Õige orienteeruja ei tule selle pealegi, et lisaks lihtlabasele jälitamisele saab kasutada ka otsest koostööd, kus sportlased metsas üksteisega suisa aru peavad, et kust ja kuidas ja näiteks punktirajoonis on sellisel tiimil poole rohkem silmapaare kasutada, kui ausal teel edule püüdlejal. Tundub suisa õõvastav, kuid selliseid asju on kuuldavasti tehtud ja suisa suuri medaleidki võidetud.

Väga ebaaus! Väga ebasportlik!

Samas.. Jukolal käib päris kõva järgmise KP-numbri "kooskõlastamine". Viimati Kobrast külastades, käis metsas kõva lätikeelne vada. Ei ma seda keelt palju mõista aga numbritest saan natukene aru..

Järeljooksmist keelata on imelihtne, seda tuvastada või kedagi selle eest karistada võimatu. Kui ikka orienteeruja võistlusrajal teist endasugust kohtab, ei pane ta siis silmi kinni või ei teotse kiuste teistpidi kui kaasvõistleja. Kui võistleja teeb rajal väikse vea või on lihtsalt aeglasem, misõttu hiljem startija talle järele jõuab, siis tõeline spordimees üritab ikkagi seda kaotusseisu veel enese kasuks pöörata, mitte ei lase käsi jõetult rippu.. Pragmaatilisem vend muidugi võtab lihtsalt konksu, et parem pool muna kui tühi koor. A või Sa vahet teed, kes lihtsalt koknksutab ja kes üritab kaotuseisu tagasi joosta. Saati siis karistada.

Päevakuil saab teadupärast stardihetke ise valida - siis käib kõva passimine, et saaks enese peakonkurendile paarikümne sekundiga sappa istuda, oponent esimeses KP's kinni püüda ja koos lõpetada ning kavalusega? teenitud? võit kotti pista.

Kas siis maksab sellist ülejõukäivat ülesannet üldse ette võtta? Sellest juba järgmises postis.

esmaspäev, juuli 30, 2007

Mõttetera punktist mööda jooksnuile!

Laupäeval väisasin paljuräägitud Kivistiku Peraküla võistlust. Lahe oli.

Kasulik kõrva taha panna on järgmine:

Kui lähened KP'le, mitteplaneeritud suunast. Viga ei pruugi isegi väga suur olnud olla, siis ole topelttähelepanelik punktist välja joostes õige suuna leidmisega. Kuna varasem plaan ja suunataju on KP'sse tulles vale nurga all, siis on KP'st vääras suunas välja jooksmine kerge tekkima.

kolmapäev, juuli 25, 2007

Aus mäng!? vol: Maastikuluure.

Orienteerumisspordis kõneldakse ausast mängust ehk rohkem kui teiste spordialade puhul, kuna piir, mis kulgeb võistlusrajal ausa ja ebaausa teotsemise vahel, on ikka eriti hägune. Võib väita, et ebaausus või vähemasti tugev õnnefaktor on sesse alasse kindlalt sisse kodeeritud. Kui staadionil keegi ringi vähem jookseb või pallimängus üle küljejoone astub on asi klaar - sohk! Meelega või kogemata tehtud, aga niimoodi tulemust ei saa.

Orienteerumises asi sedavõrd must-valge ei ole. Sajaprontsendilise ausa mängu korral peaks võistlus toimuma nii, et keegi pole maastikul varem võistelnud ja keegi üksteist metsas ei näe, ühtegi jälge maastikule ei jäe ja ilm ka ei muutu. Orienteerumise algaastail on kuuldavasti ka nii tehtud, et isegi võistlupaiga asukoht oli kuni kõige viimsema hetkeni saladuses. Kaasajal ilmselt enam selleni ei jõuta ja kas maksab üldse pingutada? Või kustmaalt peaks me sisemine häirekell tilisema hakkama, et ding-dili-dong - asi kisub ebaeetiliseks? Näiteks Eesti koondise selle aasta BMV üldvõidu juures minul see kelluke natuke juba heliseb - kõigest aasta tagasi said ju Eesti koondisalsed maastikuga EMV'l 2 päeva ametlikult tutvuda. Lõunanaabreil see võimalus puudus.

Igasugu funktsionäride poolt tehakse palju, et asi oleks aus või võimalikult aus. Palju jääb siiski ka võistlejate südametunnistuse kanda. Kõige elementaarsem on, et maastikul, kus võistlus toimub ennem luurel ei käida. Seda pole palju juhtunud ka ja sellise teguviisi suhtes on orienteerujaskond sallimatult meelestatud. Määrustest leiab selle kohta kiiresti 2 pügalat:

12.4 Võistlusmaastik tuleb antud liikumisviisi ja igasuguseks kaardiga treeninguks sulgeda niipea, kui selle kasutamine on otsustatud. Korraldaja peab esitama EOL-i suletava piirkonna skeemi. Maastik loetakse suletuks hetkest, millal suletud piirkonna asukoht avaldatakse ajakirjas "Orienteeruja" ja/või Internetis.

24.6 Igasugused katsed võistluspiirkonnas treenida või seda uurida on keelatud. Katsed saada radade kohta muud teavet kui korraldaja poolt avaldatu on keelatud nii enne võistlust kui ka selle ajal.

Võistlusmääruste järgi võib o-jooksu EMV platsi enne võistlust rattaga ennem läbi kammida.. kuigi õige ja ausa spordimehe hinges peaks sellise tegevuse kohta juba ding-dili-dong kostma. Ja enamasti kostab ka. Nii lihtsalt ei tehta. Aga.. - keelata seda ei saa ja ka ülaltoodu punktide täitmist kontrolida on ilmvõimatu. Kui ikka panused piisavalt kõrgele tõsta, siis.. siis leidub sohitegijaid ka.

Samas võivad antud pügalad suisa diskirmineerivaks osutada või nende järgimine väga raskeks osutada. On ju suund tuua orienteerumine võimalikult metsast välja rahva ette, et natukenegi orienteerumist ilmarahvale näidata. See tähendab aga vältimatult seda, et võistlusmaastikud, eriti sprindimaastikud, on inimeste poolt pidevalt väisatavad. Kas siis orienteerujarahvas ei tohigi linnalähedases pargis jalutada, lapsi loomaaeda või lõbustusparki viia? Või seenel-marjul käia?

Tippvõistlusteks kasutatavad alad on varakult teada ja need enamasti kuulutatakse välja ka ja nohh, ehk tõesti tippmehed ei lähe neisse kohtadesse kondama. Aga kui mõni läheb? Ja vahele ei jää ja saab parema koha? Siis lähevad järgmine kord teised ka ja ongi meil tuurdefraans käes?

Vähem tippvõistluste platsid on aga kindlasti juba paar korda joostud - elik kellelgi on see maastik rohkem tuttav kui teisel. Või vähemasti ei kontrollita maastikul kondamist või suisa treenimist nii kõvasti kui tähtsamate võistluste puhul. Kas need võistlused polegi nagu võistlused?

Raja- ja kaardimeistrid taandavad end vabatahtlikult ausate võistlejate hulgast. Ei ole ju eetiline, et kaardieister oma tehtud kaardil võitleb. Samuti, kui rajameister on maastikule korraliku raja teinud, tunneb ta platsi läbi-lõhki. Eriti absurdne olukord - selleks, et võistlus saaks toimuda peab muist mehi igaveseks võistlemisest loobuma!?!?!

Mida rohkem orienteerumine rahvaalaks muutub ja rohkem päevakuid peetakse, seda enam jääb vähemaks väljakuid, kus saaks võrdsete tingimustega võistlusi pidada. Samuti on kaasajal igaühel võimalus kaarte paljundada (kas see on illegaalne tegevus!!??) ja minna ja müttata ja harjutada ja end samal platsil toimuvaks võistluseks ette valmistada.

Võib-olla loobuda sellest salatsemisest? Ja muuta orienteerumine spordiks. Nagu spordis ikka otsustab tulemuse see, kel on rohkem raha ja võimalusi. Loobuks nendest maastikusulgemistest ja muudaks massilise maastikuluure sportliku ettevalmistuse osaks? Kes ei viitsi luurata, see on ise loll ja laisk, et korralikult treenida ei viinud.

Kaardistusvead tuleks ka enne võistlust juba välja või saavad kõik harjuda selle maastiku ja kaardi kokku viimisega ning subjektiivus parimate selgumisel väheneb. Samuti saaks kaardistajad-kaardiomanikud ehk rohkem raha kasseerida, küsides kõigi luurajate käest raha. Spordisaali kasutamise eest ju peab maksma. Ka kaardistatud o-maastik on sprdiväljak! Raske on neid treenijaid muidugi kontrollida, sama raske kui seda, et keegi jumala pärast maastikul ei käiks. Aga saadav raha oleks stiimuliks mingi süsteem tekitada, kuis enamik treenijaid ikkagi raha maksaks.

Ja mis peamine - sportlik õiglus oleks tagatud!

Kas orienteerumine on sport? Motosport!?

Eelmises postis tunnete ajel püstitatud küsimus: mis on sport ja kui sport orienteerumine on tõi kohe 2 kommentaari. Neile vastama asudes läks mõte sedavõrd rändama, et.. väärib eraldi posti.

Mis on sport? Sport erineb kehakultuurist selle võrra, et seal on tulemus tähtis. Ses mõttes oli võrdlus naisekandmisega väär, et võrreldes orienteerumisega on naisekandmisel ikka õiglus ja võrdsus oluliselt paremine paigas. Kui näiteks Alaver kõneleb % võrra paremast sooritusest, kui mineva kord, siis orienteerumises midagi sellist mõõta on absurd!

Võrreldes igasuguste iluvõimlemiste, -ujumiste ja -uisutamistega on orienteerumise eelis muidugi see, et ilu ei ole pelgalt vaataja silmades elik parima otsustab raja läbimiseks kulunud aeg ja kõik!

Aga kuidas see aeg kulub - siin ei ole kõigil kaugeltki võrdsed tingimused! Alates stardijärjekorrast ja lõpetades terve trobikonna subjektiivsete teguritega: võistleja võib end kuhugi kraavi või kännu taha või tihnikusse või sohu kinni joosta ja kohe õige mitu % läinud? Või teeb kaardi- või rajameister mingi näpuka ja spordimehel tuleb 30 sekki viga, mis jätab ta poodiumist kõrvale ning kogu ettevalmistus ning kulutatud aeg, raha ja ohvriks toodud isiklik elu muutub mõttetuks..

Kui Salumäel jook eest ära joodi, Hernitsal uisukruvid lahti tulid, Sei ujukad enne starti puruks kiskus, kelgutajad liiga palju tina panid vms, oli rahval naeru nabani! Igal orienteerujal juhtub igas võistlusstardis selliseid asju! Kuidas orienteeruja peale hirmsa, protsentelugeva ettevalmistuse läbimist, tuksi läinud eesmärkvõistlust suursponsori ees end välja vabandab, et... "..ee .. ei näinud KP'd või.. ee.. punktirõngas kattis kivi ära või ee.. mina selle kaardimeistri käekirjast aru ei saa..ee.. ma ei pannud vasakpoolset varianti tähelegi.." Mis,krt: "Ei pannud vasakut varianti tähele!!! - mängid pimesikku või teed tippsporti!!!" Jama! Mis sport see on!?!?

Orienteerumises käib üks pidev võrdsuse tagaajamine aga see on nagu kommunism, mida kunagi ei saavutata või dopinguvastane võitlus, mida kunagi ei võideta. Ikka on keegi, kel joppab paremini, kes on sellel platsil varem jooksnud vms. Platside küsimus ongi omaette teema. Asi, mis muudab orienteerumisvõistluse korraldamise mõtetult kalliks. Täitsa uue, EMV tavarajaks pasliku, platsi kaardistamine maksab väga mitukümmend tuhat raha. Siis seal max 60 põhiklassi poissi-tüdrikut, kelle pärast see vaev nähtakse, 1,5 tundi patseerib ja ongi investeering mokas? Uueks aastaks vaja jälle uut platsi. Ja kui siis seal kuskil keegi arvukast ettevalmistajate ringist eksib, tekib vale legend või vale klassiga tee või mõni veelgi hullem aps, ntks sobimatu võsa KP, siis on see raha vasta maad visatud? Spordist pole haisugi. Täitsa valesti pandud KP's ma ei räägigi - KP'de õigsus on minimaalne lähtepunkt, kustmaalt saab üldse arutama hakata, et ehk on orienteerumine ka sport.

Tallinna Neljapäevakud või eriti Teisipäevakud on ses mõttes rohkem sport kui EMV. Kui Sa ikka 10 aastat oled Rakus või Pirital samadest aukudest samadesse kraavikäänakutesse kimanud ja igasse KP'sse läheb kindlalt lai loha ning KP's on raudsetl keegi juba ees seda märkimas - siis on võistlejad märksa võrdsemais tingimustes kui kuskil ürgmaastikul võssa kinni jäädes aega kaotamas või kogemata mõne konkurendi tuulde pääsedes kohta parandamas.

Rohkem rakursse ja näiteid toomata saab juba hakata tasapisi väitma, et orienteerumine on motosport, kus tulemus sõltub väga palju masina võimsusest (õnnest, maastiku tuttavusest, kohast stardiprotokollis, kaardi arusaadavusest) ja sellest kui hästi see masin vastu peab (kas KP'd nähakse, võsast läbi pääsetakse, kaasvõistlejate ärakasutamine õnnestub). Ainult, et igaks võistluseks antakse uus masin..ja igaks võistlusstardiks kulutatakse mõtetult suur hulk raha

pühapäev, juuli 22, 2007

Sport ei ole Sport!

Nii.. praeguseks olen seda meelt, et sport, füüsilise tugeva soorituse mõistes ei ole teps mitte minu jaoks. Hing, vaim ja kere ei ole selleks tehtud.

Peale Jukolat, (17.06 vist?) ei ole lillegi liigutanud. Täitsa mõnus. Kere on muidugi käest ära läinud ja valutab aga selle vastu on mul rohi olemas - hommikune võimlemine. Karta on, et arvata võib, et see jääb edaspidi mu suht-koht maksimaalseks kuid eluks hädatarviliseks füüsiliseks pingutuseks.

Enamus orienteerumismürgitusest, mis peale Suvejooksu peakorraldamist ja RO EMV kaardi joonise tegemist ihus ja vaimus võimust võttis, on olemisest välja tilkunud. Tahaks jälle mõne päevakuraja matkata ja inimestega törts o-juttu puhuda.

Kolpa on palju o-mõtteid siginenud. Sealhulgas ka selliseid, et kas kogu see orienteerumine mitte üks tühine ajaraisk ei ole.. Kõhklus-kahklus on tekkinud, et orienteerumine on vahva ja kasulik ajaviide küll aga kas just sport? Palju see naisekandmisest või sääsetapust erineb?

esmaspäev, aprill 02, 2007

Juust, see Šveitsi oma..

..ei ole suurem asi. Või vähemalt sedamoodi mulle, kui ilma vähenäinud inimesele tundub. Õnnestus väisata ühte, usun, et suuremat sorti, Šveitsi o-võistlust. Ikkagi 1500 osalejat ja eliitklaasides WRE ja puha! Kogemuseks suht-koht pettumus. Ääremärkusi:
* kogu see rahvamass lasti metsa läbi ühe stardi, mis vältas pealt 3h
* finišis oli iga oma mure võistluskeskuses asuvat mahalugemisjaama külastada. Ise olin juba duši alt läbi kui kuskil nagu kripeldama hakkas ja SI-mahalugemine seeläbi meenus
* kohalike hinnangul oli plats "extremeley flat", kuigi 5m jooni sai ikka omajagu kokku lugeda
* kuna mägi oli küll suur aga punktikohti seal netu, siis oli kaardistatud erinevaid 30cm sügavusi või kõrguseid asju, et saaks kuskilegigi punkti panna. Aga noh tähis paistis nii ehk naa kaugele
* tagajalad peavad seal ikka head olema! Hilisem HE klassi III mees sattus 2 korda muga sama KP'd läbima.. võrdlus kohatud metskitsega ei ole väga ülepakutud!

Kere oli reisimisest ja koolituses konutamistest nii kurnat, et HAK-(3 plussi sellele, kes selle lahti dšifreerib!)raja läbimine oli ka sörkkõndides kohe piinavalt valus.

Aga iseenesest normaalse tervisega inimesele peaks sellisel teederikkal maastikul suisa lust olema linnu laulu kuulata ja kaarti maastikuga sobitada.

Eliitmeeste võitja aeg 1:00:26 13.5km peal on muidugi flustreeriv... 4.28 min/km

kolmapäev, märts 28, 2007

Elu või kevad?

Kõmm!
Kuskil veebruarist olen hakanud tasapisi värsket õhku hingamas käima. Pluss mulle hädavajalik hommikvõimlemine vähemasti üle päeva. Kuni eile õhtu sain üle pika aja füüsilisest liigutamisest naudingu. Sõitsin 4 ringi a 3km rull(uisk)e. Ja.. mõnus oli. Kella ei kanna ma välja minnes juba ammu aga varasemate kogemuste järgi võis see nii kolmveerandtunnine pingutus olla.

Õhtul selg muidugi ämbris. Aga olin ühel järjekordsel tohtrimanu käigul enesele ühe retseptisalvi soetanud, mis lihaspingeid pidi leevendama. Määrisin peale ja.. määdžik!! avitas. Hommikul oli selg nagu ikka kange ja ei paenduv aga ei valutanud! No näis.. kas hetkeline päikesepaiste või äkki on lootust?

Igastahes olen pärast laupäevast Tarmaku antipropagandapäevakut jälle plussmeele peal.

Kena kevadet ja ...näeme, raisk!?