Minu Muuza ;)

Eile käisin jälle tohtri man, et lasta enese tervist vähe lähemalt uurida. Tohter oli Muza Lepik. Ristküsitluse kokkuvõtte kõlab peale lillede eemaldamist ja mahlakasse maakeelde ümberpanemist umbes nii: "Sina oled laisk, loll ja paks - sinu koht ei ole Tartu maratonil! Võimle natuke ja käi mõni kord jõusaalis ja hea küll.."

Soohh.. mõtlesin, et ongi kaotus käes ja elu läbi. Lubas siiski ratta otsa istuda ja natukene klemmid küljes vändata. Kuigi olin aega kirja pannes ütelnud, et mulle see rattavärk ei sobi, et parema meelega testiks end selle liikuva lindi peal. Aga kuna sissejuhatusega oli kogu mu eneseteadlikkus ja söakus põrmu paisat, lasin Muzal nurgast ratta välja tirida, säädsin sadulapulga kõige kõrgemale ja täitsin käsku.

Nigu arvata oli oli see ratas mu jaoks liiga pisikene ja reied olid varsti krampis. Punnisin ikka kogu tsükli ära. Max pulss jäi 156!. Muza ka nagu leebus - vaatas, et ma väga toss ikka ei ole. Ja vahelööke peaaegu pold! Koormuse ajal pold ühtegi! Soojenduse ja taastumise ajal lõi mõne sekka.

Homme olen Muza juures tagasi. Näis, mis räägib..