Ma tahan jälle kummardada !!!!

Ühe nädala sai vahepeal täitsa plaane pidi harjutada. Üle ei teinud. Rahulikult. Enne ja peale Rogaini läks asi käest ära. Enne põhiliselt laiskusest, pärast väsimusest ja muudest eluülesannetest tingituna.

Praegu on seis nii, et vaagun kahe otsuse vahel, kas lõpetada see enese kiusamine ja lõplikult paksuks minna või ikkagi yritada veel... Rämedalt siiber on sellest seinte pealt toe otsimisest. Kükitamine kummardamise asemel ka ei toida enam, kuna suvel väänatud põlv on nüüd hakanud järsku valu tegema. Rogain istub ilmselt ka hirmsat moodi keres. Pisut pikemad koormusi ei seedi mu kere enam üldse.

Selg on iga aastaga üha sitemaks läinud. Üksikud helgeid päevi on jäänud liiga väheks. Praegu on järjekordselt see seis, et kogu und välja magada ei saa. Või kui hambad ristis üritan magada kogu une ära, siis on päev tuksis, kuna selg on öösel lootusetult ära vajunud. A no kui ei maga, siis on jälle päev otsa uni silmas. Nii, et vahet pole - üldise kurnatuse foonil elu käib praegu.

Ise ma enese aitamisega ilmselt hakkama ei saa. Perearst ütleb, et teha pole midagi. Kulund. Kurat - see pole enam elu ega kedagi!!!! Olen nii viimse piirini viidud, et olen valmis mööda tohtreid jõlkuma....